Minu mälestus esimesest informaatikaõpetajast

Minu enda mälestus oma esimesest informaatikaõpetajast ei ole olnud nii tähenduslik, kui minu vanema venna oma. Ardi loal avaldan tema järelhüüde oma esimesele informaatikaõpetajale, mille ta postitas Facebooki astal märtsis 2018:

Stephen Hawking ei olnud ainus füüsik, kelle 2018. aasta märts maailmalt röövis. Kuulsin hiljuti, et meie hulgast lahkus ka Loksa I Keskkooli pikaaegne füüsikaõpetaja, infotehnoloogia entusiast ja raadioamatöör Ain Kasetalu.

Ain Kasetalu oli mees, kes kooliarvutil Juku avas minu põlvkonnakaaslastele tee infotehnoloogia imelisse maailma, pühendas valitud huvilised Fidoneti saladustesse ja ühendas meid esmakordselt ka interneti avarustega.

Meie kultuuriloos on laitmatu õpetaja arhetüübiks kindlasti Oskar Lutsu loodud õpetaja Laur. Lutsu Laur oli harukordse empaatiavõimega koolimees ja kui tema suhtumine oivikust Arnosse oli iseenesestmõistetav, siis osadustunne Tootsi suhtes oli kindlasti imetlusväärne.

On inimesi, kelle elutee kulgeb lineaarselt nagu Arnol, mina ei ole üks neist. Selles on olnud piisavalt nii allamägesid, kurve kui ka teelahkmeid, et võrrelda end pigem Tootsiga. Õpetaja Kasetalu inspireeriv tugi ja usaldav, arvustuseta kaasaelamine minu huvile tehnoloogiavaldkonna vastu, on juhtinud mind elus õigele rajale, aidanud teha palju õigeid valikuid ning see annab talle minu mälestustes alatiseks õpetajalauriliku oreooli.

Olen talle saadud oskuste ja teadmiste eest alatiseks tänulik.

Ardi kutsumus on endiselt infotehnoloogia ja nad on ettevõttena väga head, tulevikku vaatavad ning vastutustundlikud teenusepakkujad.

Mina mäletan Aini samuti. Ta oli usaldav, liberaalne ja uskus, et kõik suudavad ja saavad hakkama. Mäletan ka seda, et aegade alguses oli riskantne kogu klassitäit arvuteid suveks (Loksa) koolimajja jätta ja seetõttu jagati mingi osa arvutitest riski hajutamiseks kodudesse.  Nendelesamadele entusiastlikele õpilastele, kes seal arvutiklassis sisuliselt elasid, klassi ülal pidasid ja arvuteid hooldasid. Mängisime kodus juba Jukuga Ladderit ja progesime selle leveleid. Ja see oligi see mängu mõte – kui sa tahtsid mängu ägedamaks teha, siis pidid ise sellega vaeva nägema.

See arvutite kodudesse jagamise strateegia ja mängimise nimel vaeva nägemine oli kindlasti innustav – kui sa tahtsid midagi teha, siis pidid ise tee selleni leidma. See ise hakkamasaamine kajab läbi ka Andres Küti Memcpy lugudest inimestelt, kes täna on IT-s tugevalt kanda kinnitanud kuid samamoodi alustanud peale tööd isa tööarvutit häkkides  või arvutiklubis passides (kuulake kindlasti).

Aga päris oma informaatikaõpetajat ma ei mäletagi. Ilmselt ei ole see tol ajal olnud minu jaoks nii tähenduslik ja ju oli seda vendade kantud kodust arvutimajandust nii palju all, et see mingit tulukest läitnud oleks.

Lõpetan omaenda suurima õppetunniga nii Ain Kasetalult, kui nendelt vähestelt õpetajatelt, kes mulle tähenduslikud on olnud. Selline on minu käsitus heast õpetajast:

Entusiastlike ja (heas mõttes) “hullude” õpetajate siiras ja hinnangutevabas suhtumises on suur-suur jõud anda kõigile võrdne võimalus vaimustuda ja olla uudishimulik.