Õpihaldussüsteemidest ja kuidas aju tegelikult õpib

Mulle meeldib ikka vastuolusid leida ja nende kallal pusida. Hetkel mõtisklen selle üle, kas näiteks Bloomi taksonoomia on korreleatsioonis sellega, kuidas aju pedagoogilise psühholoogia arusaamade järgi tegelikult õpib?  Uurisin seda ja ma võibolla ei oleks julgenud nii avalikult seda mõtisklema isegi hakata aga mulle meeldisid George Siemensi mõtted artiklis, kus ta seadis kahtluse alla õpihaldussüsteemide õppijat ja tema õppimist toetamise võimekuse. Artikkel on küll aastast 2004 ning aeg on edasi läinud aga õpihaldussüsteemide teostus on valdavalt ikka kinnine. Ja kinnine selles samas tähenduses, mida toob välja ka Siemens –  õpihaldussüsteemid on liiga struktureeritud, ei võimalda õpetajal ja ennastjuhtival õppijal tuua sisse enda mitmekesiseid õpiressursse ja luua seeläbi õppija õppimisest lähtuvat rikkalikku õpiökosüsteemi ja õpiteid. Või siis on siis sellised moduleeritud süsteemid tasulised ehk mittekättesaadavad õpilastele ja õpetajatele.

Tulles tagasi Bloomi taksonoomia ja selle juurde, kuidas aju tegelikult õpib –  sarnase küsimuse on esitanud üheksakümnendate keskel endine Bloomi õpilane, pedagoodiline psühholoog Lorin Anderson ning esitanud täiendatud versioon bloomi taksonoomiast, mis kaasas lisaks soorituse mõõtmele ka sisu mõõtme ning tegi sellega Bloomi hierarhiast mitmemõõtmelise.

Note (28)

Selle skeemi abil saab luua õpieesmärke, mis toetavad nii oskuste õppimist, kui teadmiste omandamist. Lühem inglisekeelne kukkuvõte on kirjutatud uurimisrühma liikme David R. Krathwohl poolt.  Minu skeemist oluliselt arusaadavam visualiseering asub siin.

Ning tulles nüüd tagasi õpihaldussüsteemide juurde. Oma hetkel käsil oleva ELU projekti baasil võin öelda, et näiteks GoogleClassroom ei toimi kindlasti nii mitmemõõtmeliselt, kui ülalkirjeldatu põhjal ideaalis teha võiks. Kuigi ta on lihtne ilma erilise väljaõppeta kasutama asuda, lakooniline ja intuitiivne, täidab ta oma eesmärki ainult õppematerjalide üleslaadimiseks ning õpiressursside haldamiseks, ülesannete loomiseks (õpetaja poolt) ja raporteerimiseks (tudengid). Diskussioonid on Google Classroomis raskesti hoomatavad (teavitused; feed).

Kogu loomeprotsess toimub meil siiski näost-näkku kohtudes või Discord appis. Projektis osalevad kolm uurimisrühma suhtlevad oma kinnistes temaatilistes “kanalites” ning kõik koos ka erinevates ühistes temaatilistes kanalites, kuna projekti lõpptulemus moodustab terviku ning uurimisrühmad peavad palju ka koostööd tegema. Discord ja GoogleClassroom ei ole omavahel absoluudselt mingis süngis, ei ole võimalik ka panna sünki ning seetõttu ei ole see kõik holistiline ja õpiprotsessi toetav. Lisaks eksisteerib kursuse GoogleDrive ja seal olevad ressursid, mis omakorda ei ole nn. süngis kummagi vahendiga.

Sellele oma ELU projektile otsa vaadates leian ma, et ei ole olemas ühte kõiki õppimisvajadusi- ja võimalusi katvat õpihaldussüsteemi. Isegi mitte tasulist. Ja kardetavasti ei saa ka olema. Kõik vinged äpid, mille abil tahaks koos meie projektimeeskonnaga koosloomet teha asuvad kas minu arvutis ja ei ole koosloomeks ja suhtluseks mõeldud. Või on koosloomeks ja suhtluseks mõeldud aga ei ole integreeritavad ühtegi teise õpihaldussüsteemi. Või on tasulised. Süsteemid ja äpid arenevad liiga kiiresti teineteisel eest ära ning pigem usun ma sama, mis Siemens – erinevate süsteemide tükid peavad teineteisega koos modulaarselt töötama, mitte teineteise sisse või ümber  kuuluma.

Samuti muutub see, mida me teame mälust, õppimisest, ajust, tehnoloogia võimekusest ja kes teab millest veel. Ühel helgel päeval uuendab keegi Bloomi uuendatud taksonoomiat ning taas peame alustama õpihaldussüsteemide ehitamist sisuliselt nullist.

Loomulikult algab kõik õpieesmärkide ja õpiväljundite seadmisest ning kursuse disainimisest. Kui ägeda kursuse sa looksid siis, kui vahendid ei ole piiriks? Ja kui palju erineb see sellest, kui sa pead oma kursuse looma vahendite piiratud võimalusi arvestades?

Vaielge julgelt:)

Link ülesandele: https://opikeskkonnad.wordpress.com/2019/10/07/kolmas-teema-opihaldussusteemid-2/

Allikad:

Siemens, G. (2004, 22. november). Learning Management Systems: The wrong place to start learning [ajaveebipostitus]. Loetud aadressil http://web.archive.org/web/20090918171801/http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

Krathwohl, K. R. (2002). A Revision of Bloom’s Taxonomy: An Overview, Theory Into Practice, 41:4, 212-218, DOI: 10.1207/s15430421tip4104_2

Revised Bloom’s Taxonomy.  Loetud aadressil http://www.celt.iastate.edu/teaching/effective-teaching-practices/revised-blooms-taxonomy/

TeachThought, A 3-Dimensional Model of Bloom’s Taxonomy. Loetud aadressil https://www.teachthought.com/critical-thinking/3-dimensional-model-blooms-taxonomy/

 

Jäta sõna

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s