Mitteverbaalsest suhtlemisest

Selle ülesande juures mõtisklesin rohkem selle üle, kas kutseõppe kontekstis õpin seda selleks, et ennast paremini väljendada või selleks, et õpilasi paremini “lugeda”. Või midagi kolmandat? Tõtt öeldes ei tulnud mul esimene pähegi. Kuigi tundub, et just see esimene paistab õpetamise edukuse seisukohast olulisem olevat. Lisaks õpetaja kehakeelele mõjutab õppimise tulemuslikkust ka õpetaja paralingvistika  (Beebe, 1980).

Olen müügivaldkonnas töötades kogenud, et tihti ei ole oluline see mida sa ütled vaid kuidas sa ütled ning kuidas sa vestluskaaslast või klienti end tundma paned. Kõige sagedasemad kehakeele ja paralingvistika vead, mida müügitööd tehes teha saab on kärsituse väljendamine (kõne tempo, kiirustamine), kliendi teadmatuse rõhutamine (silmade pööritamine, põlastav miimika, rinnale ristatud käed müügivestluse ajal jne). Müügitekst võib olla veatu, kuid kui kehakeel väljendab põlastust oma töö, toote, teenuse või klientide vastu ei toimu müügitehingut või on see kliendi jaoks ebameeldiv ning korduvostu ei sooritata ning sõpradele ei soovitata. Oluline müügitulu jääb saamata kuna ühte kleinti teenindades teenindame me tegelikult tervet tema pere- ja sõpruskonda. Müügiettevõtted konkureerivad mitte ainult toodete, teenuste vaid ka hea tuned tekitamisega.

Sama kehtib ka õpetajatöös. Eriti kutseõppes, kus kutsekompetentside õpetaja on oma eriala saadik – meister – uhke oma ameti üle. Kui see uhkus ja entusiasm ei väljendu ka kehakeeles, on väga raske innustada õpilasi ametit õppima.

Minu kursusel alustas ka üks koristusvaldkonna esindaja. Kui tema ennast tutvustas ja ütles, et tema amet on koristamine, kerkis tema lõug iga kord taeva poole, tema selg läks sirgu, silmad läksid särama ja uhke ilme tõusis näole. Tema kehakeel väljendas täielikku fanatismi ja entusiasmi oma valdkonna üle. Tema kehakeel toetas tema tõekspidamisi ja juttu  – ma olen ise samuti siiani veendunud tema rõhutatud sõnade mõttes, et koristamine ei kuulu teenindusvaldkonda vaid peaks kuuluma meditsiinivaldkonda.

Kutseõppesse tuleb väga erineva sotsiaalse taustaga õpilasi. Mina usun, et kõikidele, kes vähegi soovivad õppida, tuleb anda võimalus seda teha. Erapooletult ja hinnanguid andmata. Tihti võidakse tõlgendada nõrgemaid või omapäraseid sotsiaalseid oskusi alamotiveerituseks ning sildistatakse õpilasi oma peas, stereotüübitakse ja lahterdatakse potentsiaalseteks ning mittepotentsiaalseteks. See on alateadlik ning need hoiakud väljenduvad kindlasti ka õpetaja kehakeeles, peegelduvad õpilastes, nende suhtumises ja õpitulemustes. Õpetaja peaks alati eeldama, et kõik õpilased soovivad õppida. Samamoodi nagu müügiinimene peab eeldama, et kõik tema kauplust külastavad inimesed soovivad kaupluse tooteid ja teenuseid osta. Ja nii ju ongi – ainuüksi kliendi poodi sisenemine näitab tema huvi. Elimineerida tuleb takistavad asjaolud (hirm, vahendid, kahtlused, hoiakud jne) – nii klassiruumis kui müügisaalis. Olen kogenud, et julgustava ja erapooletu ja end mitteohtlikuks tegeva mitteverbaalse väljenduse abil on võimalik luua usalduslik,  innustav ja mõlemapoolne tulemusele orienteeritud õhustik. Ning sellel  omakorda on märkimisväärne roll õpitulemustele (Beebe, 1980)

Miteeverbaalsete suhtlusvõtete kasutamise ja mõistmise eelduseks on meie oskus ka teiste inimeste kehakeelt jälgida ning püüda tõlgendada kontekstist lähtuvalt (Navarro & Karlins). Mul on endal kohati isegi väga raske enda tõelisi tundeid ja olemust varjata. Olen ilmekas oma silmadega. Tihti tööülesannetesse uppununa siiski märkan, et kui minu poole pöördutakse, siis ma küll suuga naeratan, kuid mu silmad ei lähe sellega kaasa. Tajun seda siiski tihti kohe ka ise. Ma arvan, et kehakeel ja mitteverbaalne väljendus on abimees ka minule  endale iseenda tunnete tõlgendamisel – see silmadega mittenaeratamine viitab antud olukorras äärmisele keskendumisele ning on minule indikatsiooniks – pean otsustama, kumb on prioriteetsem ning verbaalselt seda väljendama – keelduma vestlusest või just viima enda keskendumine sinna üle, kui olukord võimaldab. Tihti kaasneb selle reaktsiooniga ka enese ette jõllitamine, mitte vestluse algatajale otsa vaatamine. Samuti võib juhtuda, et klõbistan klaviatuuril ebaviisakalt edasi ning ei keskendu kuulamisele, andes sellega märku oma hõivatusest.

Kõige ekstreemsem ja teadlikum mitteverbaalse suhtlemise kasutamise episood minu enda elus on olnud üks müügisituatsioon, kus vestlus oli võtnud mitteasjaliku ja minu isikut ahistava tooni. Mõtlesin, kuidas seda kliendikontakti viisakalt lõpetada ning pöörasin lõpuks end rääkides küljega kliendi poole ning astusin ka sammu võrra eemale, andes sellega signaali, et soovin vestlusest lahkuda. Müügisituatsioon lõppes viisakalt (maailma kuulsaima brändi esindajana ei saanud ma lubada isegi ahistavas situatsioonis ebameeldivat või arrogantset käitumist).

Keha on võimas tööriist mõistmaks nii iseennast, teisi inimesi ning meie vastastikust mõju. Seda saab kasutada nii inimeste mõjutamiseks kui tõlgendamiseks, enesekaitseks ja rünnakuks, oma soovide peale- ja allasurumiseks.  See on kunst, mida valdavad naturaalselt emotsionaalselt intelligentsed inimeed ja psühhopaadid. Teised peavad jälgima ja õppima (Navarro & Karlins)

Allikad:

Beebe, S. A. (1980). The role of nonverbal communication in education: Research and theoretical perspectives. New York: Speech Communication Association.

Navarro, J., & Karlins, M. (n.d.). What Every BODY is Saying. HarperCollins e-books.

 

Jäta sõna

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s