Muutuv õpikäsitus ja sellele vastavad õppemeetodid

Õpikäsitusest rääkimist peab alustama vajadusest. Kutseõppe üks suurimaid väljakutseid õigete töövõtete omastamise ja harjutamise juures on puudulikud üldsoskused. Tööandjaid kohutab kutseõppest väljuva potentsiaalse tööjõu motivatsiooni puudus ning puudulikud üldoskused – enda kehv positsioneerimine karjäärikeskkkonnas, iseendale kõrgemate standardite seadmise oskuse puudumine, ning suhtlemis- ja meeskonnatööoskuse puudumine (Nurmela & Nestor, 2013).

Vastutuse ning sotsiaalsete oskuste  õppimine ei saa käia loenguvormis. Rühmatööd, probleemõte ning osalusõpe aitavad realiseerida vastutust ning aktualiseerida võimeid ja teadmisi. Kutseõppe eripära on praktikaõpe, ka seal on vaja rõhutada vastutuse ning sotiaalse mõjususe olulisust läbi meeskondlike tegevuste – lahedades meeskonnas ning individuaalselt elulisi kutsealaga seotud probleeme.

 

Muutuva õpikäsituse peamine eesmärk on anda õpetaja ülesandeks sisu õpetamisele lisaks konteksti ning seosteni juhatamise. Klassitäie õpilaste keskel on väärtuse looja, mitte infoallikas. Õpetaja aitab lõimida päris elus toimuva võtmepädevustega ning õpetatavaga, keskendudes eelkõige õppija vajadusele (Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium, 2014). Õppija on küll keskmes ning ennastjuhtiv, kuid vastutus õppimise eest ikka õpilane ise.

 

Siinkohal on meil veel pikk tee minna kaudse ja mitteformaalse õppe tunnustamisel. Näiteks, kui IT eriala õpilane on iseseisvalt omandanud mõne õppekavavälise programmeerimiskeele või saavutanud sõpradega arvestatava koha õppetöövälisel disainikonkursil, on haridussüsteemil raske seda kuidagi tunnustada. See pärsib iseseisvat ja enese juhitud õppimist mingil määral. Ometi on tegemist tänuväärse kaudse õppega, mille tõhusus seisneb isiklikus huvis ja avastamisrõõmus.

 

Õpetaja väljakutsed kiiresti muutuval töö- ja koolimaastikul on kindlasti nii õpetamise- kui õppimismeetodid. Isejuhtiva õppimiseni on küll veidi konarlikum tee, kuid tööriistu selleks on juba ka loodud. Õpimärgid, õpileping ning võimalus valida omale meelepärast õpiteed, aitavad õpilasel seada endale õpieesmärke ning jälgida oma õpiprogressi ning seeläbi tõsta oma õpimotivatsiooni. Õppija vastutust õppetöösse lisab ka õppijate partnerhinnangute kasutamine tagasisidestamisel. (Põldoja, Laanpere, & Jürgens, 2016).

 

Pean õppimise juures kõige olulisemaks õppimise põhjust – miks ühe või teise asja õppimine on oluline. Sellest peavad ühtemoodi aru saama nii õpilane kui õpetaja. Se taandub ühistele arusaamadele, usaldusele ning teineteisemõistmisele, mille pinnalt on õpilased ja õpetajad koostööle vastuvõtlikud ning on otseselt seotud motivatsiooniga.  Teisel kohal on meetodid, ehk kuidas midagi õpetatakse ehk protses. See, kuidas ja milliste meetoditega õpetatakse  käib minu meelest enne sisu, kuna selle abil realiseeritakse õppimise ja õpetamise põhjust. Ning sisu omakorda on tööriistaks nii õppimise põhjusele, kui protsessile. Omandatud sisu on õpitulemus ning kogu see protsess on õppimise ökosüsteem. Kasvatusteadlane Virve-Riina Ruus on sõnastanud seda nii “Õpikeskkonnal on pedagoogiline tuum, mille koostiskosad on õppijad, õpetajad/õpetamisprofessionaalid, sisu, ressursid (materiaalsed, sh. Digimaterjalid, rahalised, aeg, kompetentsid jm.” (Ruus, 2015)

 

Õpitavale tähenduse leidmine läbi põnevate ja omandamist toetavate meetodite ning tulemuse saavutamine läbi sisu omandamise on ühtlasi ka minu definitsioon õppijakesksuseke ja ümberpööratud klassiruumile. Klassikalise mõttes tähendab ümberpööratud klassiruum vastutuse õppimise eest õpilasele – õpitav materjal omandatakse iseseisvalt, ning tunnis saab keskenduda uute teadmiste kinnistamisele ning eluliste seoste loomisele läbi erinevate  kognitiivsetele õppemeetodite. (Vaikjärv & Pilli, 2016).  Mõlemal juhul on vastutus õppijal ning õpetajal on kureeriv roll.

 

Ka tänapäeva informatsiooni väga hea ja lihtne kättesaadavus soosib iseseisvat ning isejuhitud õppimist. Õpetajate roll on modereerida kättesaadavat infot ning suunata õpilasi ametialaste õigete järelduste tegemisele ja seoste loomisele. Vastasel juhul ei pruugi õpetaja ning õpilased asuda samas infoväljas.

 

Õppemeetodite pakutavatel võimalustel ei ole lage. Piiriks on vaid õpetaja fantaasia.

 

Allikad

Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium. (2014). Eesti elukestva õppe strateegia 2020. Retrieved from https://hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf

Merriam, M. B. (2015). How Adult Life Transitions FosterLearning and Development. New Directions for Adult and Continuing Education, 108, 3-12.

Nurmela, K., & Nestor, M. (2013). Kutseharidus ja muutuv tööturg. Retrieved from Praxis: http://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2014/03/Kutseharidus-ja-muutuv-tööturg.-Tööandjate-uuringu-lühiversioon.pdf

Põldoja, H., Laanpere, M., & Jürgens, P. (2016). Design Patterns for Badge Systems in Higher Education. Advances in Web-Based Learning – ICWL 2016, 40-49.

Vaikjärv, T., & Pilli, E. (2016). Ümberpööratud klassiruumi meetod kui õppija vastutuse kujundaja. Retrieved from http://www.ksk.edu.ee/wp-content/uploads/2016/01/KVYOA_20_10_Pilli_Vaikjarv.pdf

Ruus, V.-R. (2015). Muutunud õpikäsitlus. Retrieved from http://loovharidus.ee/muutunud-opikasitlus/

 

Jäta sõna

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s